Paus… Mitte midagi peaaegu ei teinud. Siis sai Petsiga uuesti tuttavaks saadud ja natuke akustilist kava kokku pandud. Eelmine nädal proovisime vokaali hakata salvestama, aga puhkusega oli hääl õhukeseks läinud ja otsustasime mingi hetk uuesti proovida. Siis kui jälle paksemat õhku suust tuleb.
Ammustel aegadel, kui veel VLLU meiega rokkis, kirjutas ta terve rea vägagi lugemisväärset proosat. Kuna meie lehe uuem kujundus selle proosa menüü ära kustutas, panen lingid vastavatele lehtedele siia uuesti üles. Eks siis kultuursemad saavad lugeda.
Ootame terve raamatu materjali. Mihkel ju sai rikkaks ja kuulsaks oma raamatuga. Äkki VLLU saab kah.
Pets õppis siis paari nädalaga 30+ lugu ja 22-sel oli mäng. Jõulumäng. Aga ei mingeid jõule – ajasime kangekaelselt oma rida. Ja lõpuks tuli jälle välja, et kõik olid rahul. Suurimad tänud Petsile, kes asja ära tegi ja minu käele, mis uuesti ei murdunud. Kuigi rämedalt paiste läks küll. Eks 28ndal käime ja näitame arstitädile. Kui katki ei ole, siis jääbki ilma kipsita, mille ma 18da õhtul ära võtsin.
Eraldi lõik tüdrukutele:
Aitäh. Aulele lugude õppimise ja hea esituse eest. Piretile Aule toetamise ja hea esituse eest. Urmas Vaino ei saanud teie pealt pilku ära. 
Ei saanud Petsi sõrm terveks… “Rakise” võttis küll ära, aga sõrm oli sirge ikka.
Aga live oli ok, rahvast oli ok, bändid olid ok. Tagasiside oli positiivne.
Peale meie oli mitu bändi. Au ja kiitus Magneticule, kes oli sellel õhtul klass omaette. Dramamama’l ja Belkal polnud ka viga.
Playlist: Hard To Handle, Boys Are Back In Town, Give Me Your Love, Iseenda peremees, Kuidas teil läheb, Ciao, Vertigo. Plaanis on vaadata üle videosalvestused ja äkki midagi ka laias veebis nähtavaks teha. Seniks mõned pildid, mille autor on Mats Õun. Täname.
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Napilt kuu aega enne 22. detsembri esinemist mängib vokalist ( natuke ka rütmikitarrist) korvpalli ja samal õhtul avaldab Facebookis rõõmsa sõnumi: “ Margus ‘Maku’ Kulden saab kohe teada, kas vasaku käe viienda sõrme luu on terve…”. Ja natuke hiljem kommentaari “Hoopis kämblaluu on katki! Kips ka juba peal.” Tulemus – neli nädalat kipsi. Isegi lootust ei ole, et laseb proovi teha ja kontserdil pilli mängida.
Napilt kuu aega enne GG mälestusõhtul esinemist helistab uus kitarrist ja avaldab rõõmsa sõnumi: “Maku, ma murdsin eile korvpalli mängides oma vasaku käe väikese sõrme…”. Tulemus – kolm nädalat kipsi või lahast. Loodame, et lahast ja veel sellist, mis laseb proovi teha ja kontserdil “kolmesõrmesoolosid” mängida.
Praeguseks on salvestatud miljon ja üks demot ja katsetatud, katsetatud ja katsetatud ja veel katsetatud. Oleks aeg paar lugu purki panna ja edasi minna. Sulliwan on kunagi kirjutanud päris mitu head lugu, milledest osad on stuudios korra käinud ja mõned ei ole. Kõik on nüüdseks saanud eestikeelsed sõnad ja valmis korralikuks jäädvustamiseks.
Alustasime põhjast. Tüli kodustuudios. Edasi kaasame protsessi konsultandi ja miksijana Kristo Kotkas’e ja siis hakkavad asjad ükshaaval linti minema. 28. september oli esimene tööõhtu. Siiski Sinu, Kuidas Läheb Teil ja Iseenda Peremees on ette valmistatud.
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
On aeg ennast jälle kätte võtta ja jätkata blogipidamist. Juhtunud on nii mõndagi selle pooleteise aastaga millal viimane postitus sai tehtud. Paneks olulised juhumised siia kirja ka. Et oleks selgus majas.
Esimene juhtumine – on toimunud paar kontserti! Näiteks 23. veebruaril 2008 oli üks kontsert Pärnus, kus sai selgeks, et loomingulised erimeelsused ja isiklikkude egode kokkupõrked ei luba enam Villul meiega jätkata. Pada sõimab katelt – ühed mustad mõlemad. Tuli Tüli. Tüli Jaanus tuli trummi mängima. Ta tunneb Uuspõlde. Üks neist on väga kuulus. Tüli mängib trummi väga hästi muuseas.
Siis oli veel paar kontserti ja siis tüdines Cuccel ära. Ütles, et aega ei ole ja igasugu asju veel ja siis me läksime sõpradena lahku. Pidime mõnikord ikka pitsi, kannu ja sauna juures kokku saama. Sauna ta alles ehitab. Andrus sai endale sellega kohustuse meie klahvpillide vajadus üksi ära täita. Ma arvan, et pole probleemi.
Mõni aeg oli meiega taustalauljana kaastegev ka Mari-Liis, aga selle mõne aja jooksul selgus, et ega talle see bänditegemine väga hinge ei suuda minna ja tema soovis ka meile edu ja kordaminekuid ning astus oma teed.
Juba natuke enne Mari minekut oli meiega liitunud Aule. Tema õpib praegu lugusid ja elab sisse. Loodame, et tal on piisavalt aega ja tahtmist.
Igatahes sai mingil hetkel lõplikult selgeks, et on vaja hakata tegelema oma muusikaga. Või siis teiste poolt meile kirjutatud muusikaga. Armand tegi ühe loo ja Maku tegi ühe loo raami ja siis tüdines Armand ära… Ütles, et aega ei ole ja mingeid asju veel ja siis me läksime sõbralikult lahku. Armandile soovime edu.
Meil oli aga nüüd vaja kitarristi. Ega kitarristid puu otsas ei kasva. Tülil oli üks tüüp ja see tuli ennast lõpuks näitama ka. Meile sobis. Petsiks kutsume teda. Päris nimi on Peeter. Mängib hästi ja õpib lugusid.
Et kõik selge oleks, panen siia nüüd ajaloo huvides kirja ka ans Kulden koosseisu 2009 aasta augusti lõpu seisuga sellises järjekorras, nagu bändiga liitutud on:
Esimene video laias veebis on “Iseenda peremees” livena Rock Cafes Raadio Mania sünnipäeval 7. aprillil 2007.
Aprilli algul oli Viljandis Grandis esimene pidu. Siis lõhuti samal ajal Tallinnas poe aknaid. Seekord oli Tallinnas rahulik, aga Viljandis ikkagi lahe. Tegime ilma Karini ja Andruseta. Tegime lisaseti. Hästi tegime. Ja jube hilja (tegelikult ikkagi vara) saime tulema.
